KALADELE EMAJÕGI MEELDIB

Erinevad isiksused ja elupaigad

Emajõe kalade käitumine erineb liikide ja isegi isendite tasemel — on rahutuid rändajaid ja paigatruid passijaid, mõni koeb ühes, teine teises vanajões või hoopiski lisajões. Erineb ka välimus: üks kasvab kahe meetri pikkuseks, teisele on kümne sentimeetriseks kasvamine looduse poolt lootusetuks tehtud. Selline uimeliste mitmekesisus saab eksisteerida vaid elukeskkonnas, mis suudab pakkuda hulgaliselt erinevaid elupaiku. Loogeline ja varieeruva põhjareljeefiga Emajõgi seda suudab, kuid mitte üksi, vaid koos vanajõgede, lisajõgede, järvede ja neisse suubuvate vooluveekogudega; ning loomulikult luhtadega, aladega, mis tänu jõe vähemuudetud ilmele jäävad periooditi ja piisavalt pikaks ajaks suurvee alla, olles seepärast kaladele üliolulisteks koelmualadeks.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Elu algus

Väliselt rahulikus Emajões käib vilgas tegevus aastaringselt, eriti tormiline on elu kevadisel kudemise perioodil. Üksteise järel, kindlas järjekorras rändavad koelmutele erinevad kalaliigid, kellest mõnel tuleb rännata üle 100 kilomeetri. Kudemise täpse aja paneb paika veetemperatuur: märtsis alustab haug, järgnevad säinas ja tõugjas, seejärel ahven; mais heidavad marja särg, latikas, turb, roosärg; juunikuusse jäävad koger, nurg, viidikas ning linask.

Paljud kalad koevad Emajõe taimestikule üleujutatud luhal, vanajõgedes, jõesoppides ja kaldapiirkonnas, mõned koevad kivistel kiirevoolulistel lõikudel, näiteks lisajõgedes. Iseäranis oluline roll kalade kudemises on vanajõgedel, kuhu koonduvad ka luhal koorunud noorkalad. Kasvades jääb sealne toidulaud napiks ja noorkalad laskuvad mööda jõge allavoolu avaramatele toitumisaladele. Kui sel ajal on vanajõe ja Emajõe vaheline ühendus ummistunud, väljapääs puudub. Vajadus Emajõkke pääseda võib tekkida ka viimastel talvekuudel, kui ummistunud suudmega vanajões on hapnik otsa lõppemas — siis koonduvad kalad Emajõkke pääsemiseks vanajõe suudmepiirkonda. Oluline ei ole mitte ainult võtmeelupaikade nagu vana- ja lisajõgede, järvede, luhtade olemasolu, vaid ka elupaikade vaheline mõlemasuunaline rändeteede avatus.

Hool ja tasu

Inimesed saavad Emajõe ja selles elavate asukate eest hoolt kanda mitut moodi. Emajõe tänu väärtuslike elupaikade eest hoolitsemise, vooluhulkade reguleerimisest loobumise ja reostuskoormuse vähendamise eest väljendub eelkõige suure elurikkusena — täna tunneb Emajõe vetes end koduselt 35 kalaliiki, lisaks veel mõned kasvandustest põgenenud liigid. Veel pakub Emajõgi vastutasuks hoole eest inimestele püügielamusi ja toitu kalade näol, näiteks sellel aastatuhandel on kutseliste kalurite ametlikud aastased saagid kõikunud 16—46 tonni piires. Täiendavalt lisanduvad siia harrastuskalastajate saagid, mis jäävad tõenäoliselt saja tonni piirimaile.

Emajõgi ühendab paljusid seisu- ja vooluveekogusid, mida kalad peavad perioodiliselt külastama kudemise, toitumise või talvitumise eesmärgil ning seepärast püütakse Emajõest peamiselt rändel olevaid kalu. Kümne aasta vältel, aastatel 2008-2017 on Emajõel püüdvate kutseliste kalurite ametlikus saagis registreeritud 19 kalaliiki. Peamine püügiobjekt on latikas, selle liigi osakaal aastases saagis on olnud keskmiselt lausa 80%.

Lisaks püütakse Emajõest kutselise püügi käigus olulises mahus särge (10%) ja haugi (4%), mõnevõrra vähem säinast, linaskit, koha, nurgu ja ahvenat (kokku 5%), vähesel määral ka teisi kalaliike nagu koger, luts, kiisk, roosärg, angerjas, karpkala, hõbekoger, peipsi siig, teib, viidikas, vikerforell (kokku ligikaudu 1%).

Kalurid püüavad Emajõel kala mitmete püügivahenditega: umbes 80% saagist saadakse ühe tiivaga mõrraga (jõemõrraga), vähem püütakse teiste eri tüüpi mõrdadega ning nakke- ja raamvõrguga. Arvestatav kogus saadakse nimekirja ainukese aktiivpüünisega — noodaga.

Energia, mis muundub ja kandub

Emajõe kalad on kõrgelt hinnatud toit ka mitmete veeloomade ja lindude, aga kahtlemata ka kalade endi seas. Põlised eestimaised kalasõbrad on saarmas, merikotkas ja kalakotkas, osav kalakütt on ka võõramaine mink. Kalastikku võib drastiliselt mõjutama hakata hiljuti Emajõele levinud kormoran. Haug, ahven, koha ja luts on tuntud röövkalad, tõugja kalalembusest teatakse vähem; säga ei piirdu ainult kalaga, temale on suupärased ka konnad, väiksemad imetajad ja selgrootud. Kalade noorjärkudest toituvad sõudiklased, ujurid ning tondihobu vastsed. Mõned kalad — peamiselt roosärg, vähem särg ja teised karplased — neelavad ka taimi. Noorpõlves söövad kõik kalad planktereid ja teisi väikeseid veeorganisme.

Suur osa kalamaailma toidupüramiidi kandvast alusest asubki hoopiski veekogu põhjas ehk vähilaadsete, limuste, väheharjasusside, lisaks surusääskede ja paljude teiste putukate vastsete elupaikades.

Energeetilises mõttes tasub kaladel siiski eelnimetatute kõrgemaid eluvorme tarbida ja massiühiku kohta võrreldes taimede söömisega poole kiirem kasv saavutada.

Muutused kalakoosluses

Kunagi suutis ainukese kalaliigina merest mööda Narva jõge ja Peipsi järve Emajõkke tõusta angerjas. Rändeteed Narva kosel on inimese poolt nüüdseks suletud ja ainuke lootus angerjal Emajõkke pääseda on asustamiste teel. Emajõe kalastikus on toimunud teisigi muutuseid: latikas ei ole saakides alati esikohal olnud, langenud on peipsi siia arvukus ja kokku kuivanud säga levila. Emajõe kalastiku koosseis sõltubki jõe enda ja sellega ühenduses olevate veekogude seisundist — nii koelmutest, rändeteedest kui ka veekvaliteedist, kuid samuti inimtegevusest ja kliimamuutustest.

Kliima soojenemine võib mõjutada kõigi kalade elu. Oodata on Emajõe kalade kudeaegade nihkumist ja soojalembeste (karplaste, koha) arvukuse suurenemist, välistatud ei ole ka uute liikide lisandumine. Siiski tuleb võimalusel võõrliikide lisandumist vältida, näiteks ei tohi akvaariumis peetavaid liike looduslikesse veekogudesse lasta. Võõrliigid võivad põhjustada haiguste levikut, muutuseid liikide toiduahelates ja arvukustes ning kohalike liikide hävimist. Näiteks on oht, et Emajõkke rändab Narva veehoidlast võõrliik kaugida unimudil, röövtoiduline, toiduobjektide ja keskkonnaolude suhtes väga leplik kala, kes võib kohalikke liike välja tõrjuda või olla neile oluliseks toidukonkurendiks. Emajões asustaks ta kaitsealuse vingerjaga samasugused elupaigad. Reeglina on Emajõkke sattuvad eksootilised kalaliigid kohalikule elustikule siiski ohutud, kuna nad ei suuda siinsetes oludes sigida.

Kaitsealused ja haruldused

Mitmed kaitsealused kalaliigid (näiteks tõugjas, säga) kalurite ametlikus saagistatistikas ei kajastu, kuna kalad tuleb elusana vabastada. Teistest kaitsealustest kaladest on harjus Emajões pigem eksikülaline ning vingerjas, hink ja võldas oma väikeste kehamõõtmete tõttu reeglina püünistesse ei sattu. Praegune püügieeskiri keelab püüda ka tuurlasi. Meie pärismaine tuuraliik atlandi tuur merest Emajõkke ei pääse,kuid teadaolevalt on Emajões registreeritud võõramaiseid, kasvandustest põgenenud tuuraliike.

Kasvandustest satub mõnikord Emajõkke ning püüdjate saakidesse ka vikerforelli, tihti kohtab karpkala. Püsivalt on kanda kinnitanud hõbekoger — vastupidav võõrliik, kes edukalt sigida suudab ja laialt levinud on.

Lisaks kaitsealustele liikidele tuleb kalastajatel vabastada ka alamõõdulised isendid. Emajõel sagedamini kohatavatest kalaliikidest kehtivad 2019. aasta seisuga alammõõdud järgmistele kalaliikidele: latikas, haug, linask, koha, luts, siig, angerjas. Lisaks on alammõõt Emajõkke harva sattuval jõeforellil, rääbisel ja vimmal.

• 

• 

• 

• 

• 

Liiklussagedus

Emajõe sillad on tegelikult mitmetasandilised ristmikud, kus ülemisel tasapinnal vuravad sõidukid, alumisel kulgevad veeteed mööda mitmel kõrgusel kalad. Aga — kummal teel on liiklussagedus suurem? 2017. Aasta uuringu kohaselt ületab tipptunnil Emajõge Tartu maanteesildade abil ligikaudu 8000 sõidukit! Kalade puhul nii konkreetsed loendusandmed küll puuduvad, aga tänu ligikaudu 15 aasta vättel läbiviidud latikate märgistamistele on teada, et jões rändavate suguküpsete latikate hulk võib olla 1,5 miljonit isendit. Lisaks on teada, et mööda Emajõge rändavad perioodiliselt ka haugid, tõugjad, särjed, kohad ja teised, jõge pidi laskub kolossaalne kogus noorkalu. Seega ei olegi kindlalt teada, kummal tasandil liiklussagedus suurem on.

Kalade rännete keerukusest annab aimu kõrvalolev joonis, millel punaste nooltega on märgitud telemeetrilise saatjaga varustatud latika liikumisteekond koelmualadele Emajõe ülemjooksu vanajões ja naasmine Peipsisse. Ringi läbimiseks kulus kalal 48 päeva, millest 8 ööpäeva rändas kala Peipsi järve ja koelmupiirkonna vahel ning ülejäänud aeg kulus parimate koelmualade kindlakstegemiseks, koelmuala lähistel ootamiseks ning kudemiseks. Kudemise järgselt muutub kurnatud kala veidi passiivsemaks, puhkab selleks sobivates kohtades ja alustab toitumist — sellest ka ligikaudu poole aeglasem rännak Tartu suunas tagasi ning kuuepäevane peatus vanajõe suudmealal. Latikas võtab igal aastal ette sama teekonna ja jõuab täpselt samasse vanajõkke.

Elupaikade ja kalastiku väärtus

Kaladel ja kalapüügil on ka suur majanduslik tähtsus. Näiteks 2017. aastal püüdsid kutselised kalurid Emajõest 38,8 tonni kala, mille otseseks rahaliseks väärtuseks hinnati 24 000 eurot. Tegelikult on püütud kalade majanduslik väärtus oluliselt kõrgem, kuna siia lisandub ka harrastajate püütu ja ka muu majandust käivitav väärtus, mis tekib näiteks püügivarustuse ostul. Raskem on hinnata fakti, et Emajõgi on mitmetele kaitsealustele kalaliikidele kogu Eesti lõikes üks parimaid elupaiku. Emajõe aeglases veevoolus tunnevad end suhteliselt hästi meie magevete suuremõõtmelised kalad tõugjas ja säga, kellest esimene võib kasvada umbes meetri pikkuseks, teine isegi kahe meetriseks. Aeglast veevoolu oskab kaitsealustest liikidest hinnata ka hink, teda leidub jõe liivastel ja taimestikurikastel kaldaaladel ning vanajõgede suudmealadel. Emajõe ülemjooksul aastasadade vältel moodustunud vanajõgede mudastes soppides elab võrdlemisi arvukas vingerja asurkond — sellist kooslust Euroopa tugevasti muudetud veekogudes naljalt ei kohta. Arvatavasti oskame Emajõe looduslähedast seisundit ja kalastikku veelgi paremini hinnata tulevikus, kui on enam välja kujunenud loodus- ja kalastusturism. Seda muidugi eeldusel, et suudame vähemalt sama heas seisus Emajõge säilitada ka tulevastele põlvedele.

Parandatuna pärandatud veekogud

Oluline on Emajõe praeguse olukorra säilitamise asemel püüda seda veelgi paremaks muuta. Reostuskoormuse vähendamine on vaid üks viis, võimalikke tegevusi loodusliku elustiku alalhoidmiseks on mitmesuguseid. Näiteks 2010. ja 2011. aastal parandati tähtsate koelmualade ühendust Emajõe ülemjooksuga kokku 18 vanajõel; seda on korduvalt tehtud ka minevikus. Vanajõgede suudmete taasavamine loob häid eelduseid latika ning teiste kalade varude suurenemiseks, kaladel paraneb ligipääs koelmutele ja teistele elupaikadele, suureneb kättesaadava koelmuala pind ning väheneb perioodilisest hapnikuvaegusest tingitud oht elustiku suremiseks.

Samasugust positiivset mõju Emajõe kalastikule võib oodata ka projektis „Happyriver“ taastatud Laeva jõe looduslikust alamjooksust, mis suubub Emajõkke Alam-Pedja kaitsealal. Lisaks võimaldab vanajõgesid ümbritsevate võsastunud luhtade taastamine ja nende perioodiline niitmine tekitada ning säilitada taimestikule kudevate kalade jaoks väga olulised, luhtade võsastumise korral kaduvad koelmualad. Meie kaitsealuse tõugja Emajõega seotud asurkonda on viimase tosina aasta jooksul korduvalt turgutatud noorkalade asustamise teel. Kalapääsude rajamine lisajõgedel võimaldab tõugjal siirduda aladele, kuhu tema ligipääs oli vahepeal pikaks ajaks tõkestatud, ning loodetavasti saab seda Emajõe lõheks hüütavat kala ühel päeval taas püüda. Emajõe kalastiku, elustiku ja elukeskkonna jaoks on ütlemata tähtis selle parem tundmaõppimine ning õpitu teistele edasi andmine.