KOTKAD JA TEISED RÖÖVLINNUD EMAJÕE ÜMBRUSES

Üks metsavaht rääkis aastakümneid tagasi niisuguse loo: “Käisin mina hommikul vara jõe ääres vaikses kohas kala püüdmas ja äkki kukkus kotkas suure plärtsuga vette. Rabeles kõvasti ja saigi veest välja, aga peaaegu oleks ära uppunud.“.

Küllap oli see kalakotkas, kes saaki haarama sööstis. Just see lind võib kala järele sukeldudes üleni vee alla kaduda, kuigi iga kalapüük ei pruugi siiski edukas olla. Uppumine on kalakotka puhul küll võimalik, aga seda juhtub enamasti võrgus oleva kala püüdmisel — mõned hüljatud võrgud võivad vees ulpida, ohustades nii paljusid kalu ning kalast toituvaid linde.

KALAKOTKA PESAELU VIDEO

Kalakotka pesaelu video näitusel „Elurikas Emajõgi“. Autorid Kotkaklubi ja Eesti Ornitoloogiaühing.

Kotkad ja teised röövlinnud on head keskkonnaindikaatorid, nende kadumine viitab mõnele tõsisele probleemile kas pesitsus-, toitumis-, rände- või talvitusaladel. Siiski ei saa neid indikaatorina kasutada aladel, kus neid kütitakse või muul moel taga kiusatakse.

Emajõel ja selle kallastel kulgedes on võimalik kohata kõiki Eesti kotkaid ning teisi röövlinde.

Kalakotkas

Soome “härrasmees” (rõngas jalas) on alati prantsuslikult elegantne, kui daami jutule läheb. Röövlindudel, sealhulgas kalakotkastel on matriarhaat: emaslind on suurem ja tugevam, Isaslind aga hoiab territooriumit, hõivab kevadel pesa ja meelitab taevatantsuga paarilisi ligi. Viimaseid peatub tavaliselt mitmeid enne, kui õige emaslind tuleb ja korra majja lööb. Emajõel jätkub kalakotkastele süüa Ja vaikseid pesakohti, kuid talvel on nad Aafrikas — Jääalust kalapüüki kalakotkad ei oska. Võib-olla ei ole seda varsti vajagi, kliima ju soojeneb… Foto: Ame Ader

Kalakotkas püüab jõest kala, aga pesitseb mitu kilomeetrit eemal häirimatus kohas kaitsealade soosaartel või majandusmetsa säilikpuudel. Kalakotka olemasolu ja kasvav arvukus viitab, et Emajõe kalastik on piisavalt rohkearvuline, mitmekesine ja vaba keskkonnamürkidest, sobivaid pesapuid on maastikutasandil leida ja tema vaenamist (näiteks pesade lõhkumist ja pesitsuse häirimist, peletamist toitumisaladelt) ei toimu.

Merikotkas

Merikotkas on meie suurim röövlind hästi äratuntava valge saba – mis on ainult täiskasvanud kotkal — ja lendava vaiba silueti järgi. Merikotkaid võib näha Emajõe ääres aastaringselt. Kes suvel tema pesa juurde satub, seda tabab üsna tugev kotkasõim.
Foto: Urmas Sellis

Merikotkas on looduse sanitar, kellele meeldib vee ääres olla. Võimalusel püüab ta kala, samas sobivad merikotkale saagiks ka veelinnud ja näiteks talvel, kui neidki ei ole, sobivad ka surnud loomad. Merikotkad pesitsevad toitumisaladele küllaltki lähedal, aga siiski metsas, kus suuri puid leidub ja inimene ei sega.

Kaljukotkas

Kaljukotkas ei ole Emajõega otseselt seotud, aga suuremad sooalad, näiteks Alam-Pedja ja Emajõe-Suursoo, mis kaljukotkastele sobivad, jäävad Emajõe mõjualasse. Kevadel ei unusta kaljukotkad üleujutatud jõeluhal rändlindude inventuuri teha.

Suur-konnakotkas

Suur-konnakotkas on kunagi Emajõe-äärseid märgasid metsi asustanud, kuid arvukuse langedes sealt kadunud — küllap on selles oma mõju metsade kuivendamisel ja jõeluhtade võssa kasvamisel. Et suur-konnakotka arvukus on langenud terves Euroopas, võtab taastatud elupaikade uuesti asustamine aega. Võimalik, et lisaks veel midagi, mida inimene ei tea, hoiab neid tagasi? Niidetud Emajõe luhale Alam-Pedja looduskaitsealal ei ole asunud pesitsema ka väike-konnakotkad, kuid ehk oleme ootamisel liiga kärsitud.

Väike-konnakotkas

Väike-konnakotkas on inimtegevusega kaudselt seotud — ta toitub avatud maastikus närilisi, mutte, konni ja väiksemaid linde püüdes. Looduslikud avamaastikud on enamasti Jõeluhad. Kevadel moodustavad väike-konnakotka saagist suure osa konnad, kuna hiiri on siis vähem saada. Fotod: Urmas Sellis

Väike-konnakotkas on pigem seotud majandatavate rohumaadega ning kui need ulatuvad jõeluhale, võib väike-konnakotkast ka Emajõe ääres kohata. Kindlasti lendavad nad kohale, kui heinaniidukid või kombainid suure mürinaga põldudel töötavad. Väike-konnakotkad pesitsevad meelsasti piki Emajõe lisajõgesid, aga ikka seal, kus niidud maastikus näha. Kevadel toituvad nad konnadest ja neid leidub rohkem ikka märjemates kohtades.

Madukotkas

Eestis on roomajaid vähe, seetõttu el ole ka madukotkas kuigi lalalt levinud. Siiski vaadeldakse neid peaaegu Igal aastal. Foto: Urmas Sellis

Madukotkas pesitses varem Emajõe naabruses, kuid tänaseks on viimane teadaolev pesitsus juba 1976. aastast tollasest Ristsaare vahtkonnast, nüüdse Alam-Pedja looduskaitseala piiril.

Herilaseviu

Herilaseviu kaevab maa seest herilasepesi — sellest on saanud ta ka oma nime. Toitub see linnuliik kiletiivaliste vastsetest. Lennult on herilaseviud hiireviust eristada keeruline. Talve veedavad herilaseviud Aafrikas, kuid soojal ajal võib neid kohata kogu Emajõe ulatuses. Foto: Joosep Tuvi

Hiireviu

Hiireviu on Eesti kõige arvukam päevaröövlind ehk kulliline, seepärast võib neid sageli näha ka Emajõel sõites või kaldal liikudes. Kõrgel tiireldes ja oma territooriume tähistades hüüavad hlireviud oma nime — “viuuu”. Üsna osavalt teeb hiireviu häält järele ka pasknäär. Hiireviud on suutnud kohastuda inimese poolt muudetud loodusega, näiteks õppinud vahipuuna kasutama elektriposti. Fotod: Urmas Sellis

Lisaks kotkastele on Emajõgi, selle luht, lisajõed ja ümbritsevad metsad sobivaks elupaigaks mitmetele teistele röövlindudele.

Händkakk võib pesitseda mitmesugustes puistutes, kus vanu puid sees on, aga saaki püüab lisaks metsale ka avatud ja poolavatud maastikus.

Värbkakk elab üsna sageli samas, kus händkakk, ning mõlemad võivad tegutseda ka valges. Värbkaku saak on tema suurusele kohane — väiksed närilised ja linnud.

Raudkull ja kanakull on üldiselt metsalinnud, kuid käivad saaki jahtimas ka lagedal ning metsaservades.

Roo-loorkull, kes pesitseb roostikus, püüab saaki ka teistes avatud elupaikades nagu rohumaadel, põldudel, luhtadel.

Herilaseviu, kes pesitseb metsas, varitseb saaki ja kaevab maa seest herilasi ja mesilasi välja erinevates kuivades elupaikades.

Hiireviu, kes pesitseb enamasti metsas, püüab oma saagi (konnad, väikesed imetajad, linnud, roomajad) eelistatult avatud maastikus.

Raudkull sööb enamasti väikseid värvulisi, aga ka tuvisid ja hakke, keda ta osavalt ka tihedas võsas taga ajab. Raudkull pesitseb nooremates metsades, metsa arenedes asendab raudkulll elupalga suurem lähisugulane kanakull. Foto: Urmas Sellis
Roo-loorkull, V-kujuline röövlinnu lennusiluett kuulub loorkullidele ning kui see loorkull pesitseb roo sees, on ta roo-loorkull. Roo-loorkulli emaslind on tumepruun, heledate laikudega peas ja tiivaservades, isaslind värvilisem, aga ka väiksemat kasvu. Saaki püüab kõrge rohu seest küll isaslind, aga teda emaslind pesa juurde el luba — emand tuleb vastu ja viib saagi ise poegadele. Roo-loorkulli pesakoha jaoks on vesi vajalik, vältimaks järglaste sattumist rebaste, mäkrade ja kährikute hambusse. Fotod: Urmas Sellis

Liigid kohanevad ka inimtegevusega; paraku on inimtekkelised muutused sageli nii kiired ja laiaulatuslikud, et liigid ei jõua kohaneda ning kaovad ehk surevad välja.

Röövlindude mitmekesisus Emajõe ümbruses näitab, et toiduahel maastikus toimib: piisavalt saakloomi on nii veekogudes kui ka maismaal. Seal kujunenud tingimustes on kooslustel olnud aega saavutada just neile sobivaim tasakaal.

Kotkad ja teised röövlinnud on küll tugevad ning mõneti ka teistele hirmuks, kuid ajaloos ei ole nad inimesega hästi läbi saanud. Iga loom võib jalutada kotkapesa alt läbi ilma, et kotkas sellest välja teeks, kuid inimese kasvõi vilksamisi ilmumine peletab kotka pesalt hetkega. Seesama inimene himustab ka kotkaste pesametsi. Kaugele eemale inimesest on kotkad peletanud piiratud arusaam looduse toimimisest ning tagajärgedega mittearvestav kasuahnus. Kas me ikka saaksime praegu Emajõe ääres kotkaid vaadelda, kui neid ei oleks aastakümneid hoolega kaitstud ning nende elupaiku hoitud?