Alam-Pedja luhad on omanäoline ja Euroopas ainulaadne kompleks. Ainulaadne seetõttu, et hoolimata mitmetest jõe õgvendamistöödest looduskaitsealast allavoolu voolab Emajõgi kaitseala piires oma looduslikus, heldelt looklevas sängis — see on nähtus, mis on laevatamise soodustamise nimel mitmel pool Euroopas tänaseks kadunud. Omanäoliseks teeb siinse ökosüsteemi aga üleujutus — niidud, kus suviti toimetavad traktorid, on kevadeti kaetud kuni 1,5 m sügavuse veega ning luhaala näeb välja nagu mitu tuhat aastat tagasi samal kohal laiunud Suur-Võrtsjärv.
Kevad on luhaasukatele üks tormilisemaid perioode. Kui varsakapjade ehk kohaliku pruugi järgi latiklillede õitsemise aegu tuleb luhale kudema latikas, olid vanasti ka inimesel käed tööd täis; tänapäeval reguleerib kalapüügiseadus kudeva kala püüki rohkem.
Kõige usinamalt võis aga inimesi luhas toimetamas näha siiski suvisel ajal, mil luhtadel heina niideti. Tänu üleujutusele on luhad lopsaka taimekasvuga ning sellelt käisid endale heina nõutamas ka kaugemate alade elanikud — Kongutast ja Elvast Palamuseni välja. Luhad olid jagatud metsast jõeni ulatuvateks siiludeks, et kõigile võrdsed tükid saaksid. Kui heinamaasiilud oleksid jagatud paralleelselt jõega, võib naaber saada tüki, kus peal lopsakas päideroog, sina aga peaksid leppima madala ja söödaväärtuselt kesise tarnaga; või hoopis, et sina pead sumbates niitma jõelähedases roostikus, kus vesi poolde säärde, aga naaber toimetab hoopis kõrgemal põndakul — näiteks kunagisel jõekaldal, mis nüüd jõeloogete ümber paiknemise tõttu keset luhta ümbrusest kõrgemat jalaastet pakub. Luhtade taimkatte vööndilise ehituse tõttu on siinseid luhti uurinud ka mitmed taimkatteteadlased.
Heinateo ajal niideti luhta taludes veel 1950.—1960. aastateni terve perega — kaasa võeti isegi kariloomad, kuna nelja-viie kilomeetri kauguselt heinamaalt koju lehma lüpsma käia oleks olnud tõeline ajaraisk. Luhas ehitati perele kokku painutatud pajuvitstest varjualune, kus elati umbes nädala jagu. Hein tehti luhal kuhjadesse ja asetati spetsiaalsetele kuhjalavadele, et suurvesi heina rikkuma ei pääseks; teinekord juhtus suurvesi luhale tulema ka sügisel või talvel. Sageli veeti hein koju alles siis, kui luht oli külmunud ja liikumine koormaga kerge. Eriti kaugematesse kohtadesse veeti osa heinast lotjadega allavoolu siiski juba tegemise järgselt.
Varsakabjad Emajõe kevadisel luhal.
Foto: Arne Ader
Eestimaa Looduse Fondi niitmistalgud Alam-Pedjal, 2018. Foto: Margit Karu 
Šoti-mägiveised Alam-Pedja luhtadel. Foto: Robert Oetjen 
Lootsikuga heinamaale 1928. aastal. Foto: ERM-i kogu
Luhtade tühjaksvoolamine. Looduskaitseala sünd, ring on täis
Kunagi tihedasti asustatud ala, kus paiknes paarkümmend talu Palupõhja külas ja elas Rõika-Meleski klaasivabriku mitusada töölist, tühjenes inimestest 20. sajandi keskpaigast alates. Üheks põhjuseks oli juba mainitud Utsali küla aladele rajatud pommituspolügoon, aga ka inimeste elama asumine kohtadesse, kus nii eluaseme rajamine kui ka põllupidamine olid lihtsamad. Inimese toimetamine luhtadel hääbus pea täielikult 1980. aastate lõpuks, mil siit loomasööta enam ei varutud.
Nii nagu inimesed — vähemalt vanasti — vajasid luhta, vajab tegelikult luht ka inimest. Luht on poollooduslik kooslus ehk pärandkooslus, mille on meile pärandanud esivanemad, ja ilma inimese panuseta luhad ei püsi.
1990. aastatel, mil inimesest hüljatud luhad hakkasid kasvama võssa, tõstis pead uus jõud — looduskaitsjad.
Looduskaitsjad mõistsid, et siinsed paigad on suurepärasteks jahimaadeks nii Alam-Pedja vapiloomale hundile kui ka erinevatele kotkastele ning panid tähele, et lisaks inimestest puutumata metsadele ja soodele on paljudel liikidel vaja just inimese tagasihoidlikku tegevust ning mõõdukat lähedust. Paljud liigid on seotud just esivanemate pärandatud kooslustega — pärandkooslustega. Kui luhta ei hoolda, siis ta võsastub, ning sellega kaob ära suur osa siinsest elurikkusest: kaovad kotkaste jahipaigad, neppide pulmaplatsid ning kalade kevadised kudeveekogud lagedatel luhtadel. Eestimaa Looduse Fond ja Looduskaitseühing „Kotkas“ hakkasid paljude kaasamõtlejate toel luhtasid paiguti noorest ja põlvekõrgusest, aga kohati ka juba mõnekümne aasta vanusest ning mitme meetri kõrgusest pajust puhastama ning taas niitma.
Looduskaitsjate visa töö tulemusel ilmusid pajuvõsa asemel tagasi luhal õitsevad võhumõõgad, niidu- kuremõõgad, lindudest rohunepid ja erinevad kotkad; luht oli taas avatud kaladele, kes siia parvedena kudema tulid.
Poole tosina tegutsemisaasta järel olid luhad suurel alal (kokku enam kui tuhandel hektaril) vabastatud võsast ning taas sai alustada heinaniitmisega. Kohe sai aga selgeks, et kui kunagi oli luhahein tänu oma lopsakale kasvule nõutud kaup, ei ole tänapäeval selle järele enam tarvidust; murettekitavalt hakkasid luhaservadesse kuhjuma hunnikud heinapallidest, mida keegi süüa ei soovinud.
Jõgi, mis tänapäeval tundub oma erinevaid kaldaid pigem lahutavat, oli vanasti oluline liikumistee nii kaupadele kui inimestele. Lisaks heinaveole lotjadega parvetati siin palke, sõideti liinilaevadega ning kohalikud külaelanikud teenisid lisaraha Laeva rabast murakate, jõhvikate või metsadest mustikate korjamise ning nende Tartu turul müümisega. Üks säravamaid laste, mida Emajõgi kandnud, olid kindlasti Rõika-Meleski klaasivabrikus valminud peeglid — tänapäevasel Alam-Pedja looduskaitsealal Põltsamaa jõe ääres asunud klaasimanufaktuur oli 19. sajandil Eestimaa suurim tööstusettevõte ning Venemaa suuruselt teine peeglitööstus, kus töötas üle 500 inimese.
Jõgi oli inimestele eluliselt tähtis mitte ainult transporditeena ja kala lauale toojana, vaid, vähemalt Palupõhja küla elanike juttude järgi, ka joogivee allikana. Soode äärsete külade salvkaevud olid madalad ning neisse nõrguv pinnasevesi ei olnud tihti jõudnud läbi pinnase liikudes piisavalt puhastuda — seepärast oli jõest saadav vesi joogikõlbulikum kui kaevust ammutatav.
Luhast rääkis huvitava loo Kärevere maanteesillast veidi ülesvoolu asuvas Ihamaakingu talus elanud luhavaht Kaarel Pensa. Luht oli sõjajärgselt täis pommiauke, mille tekkepõhjuseks võib pidada lahinguid Emajõge ületava silla pärast. Kaarel pajatas aga hoopis sellest, et kunagi oli tema maja lähistel asuv luht väga kalarikas koht ning kalurid käinud seal öösiti tõrvikutega tulusepüügil. Kalureid ja nende tõrvikuid olnud nii palju, et kord olevat üle lendav pommituslennuk luhta paljude tulede tõttu Tartuks pidanud ning pommid luhale heitnud. Kas see on tõsi, võite ise välja uurida, küll aga on kindel see, et Alam-Pedja looduskaitsealal Pedja jõe ääres on olnud nõukogude ajal pommituslennukite katsepolügoon ning taevast sadanud „kingituste“ lehtreid on Pedja jõe kallas endise Utsali küla maadel lugematul hulgal.
Järgnevatel aastatel otsiti võimalusi küll heina kompostimiseks, küll sooviti sellest toota biogaasi, küll prooviti toimetada võimalike soovijateni maanteid või veeteid pidi; ükski uudsetest ideedest ei kandnud aga vilja.
Uus hingamine Alam-Pedja luhtadel algas 2016. aastal, mil looduskaitseühingule tulid appi nii SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kui ka kohalik mees Viljar Ilves. Viljar uskus, et luhtade parimad hooldajad on need, kes seda teevad loomuliku innuga, ei pea paljuks aeg-ajalt pea ninani vees kahlata, saavad hakkama sääse- ja parmuuputusega, mis sind luhal ootab, ning on ka muul moel pika loomuga ning vähenõudlikud. Arvasite ära, kes need on? Ei, mitte meie esivanemad, vaid hoopis šoti mägiveised, loomad, kes Alam-Pedja kohati vägagi väljakutseid esitavatesse tingimustesse suurepäraselt sobivad ning kes oma imposantse välimusega uhkelt maastikupilti ilmestavad.
Lisaks Viljarile ja veistele toimetab Alam-Pedjal Palupõhja külas ühes kunagises jõukamas talus Palupõhja looduskool. Kool oli samas majas ka viiskümmend aastat tagasi, kuid kooli tegevused on tänapäevastest mõnevõrra erinevad: lugema õppimise asemel õpivad lapsed ja täiskasvanudki Palupõhjas lugema loomajälgi, lugema loodust ja mõistma inimese osa selles ning looduse kaitses; õpitakse uurima ja uudistama, olema taas looduse juures; õpitakse ka vanu töövõtteid nagu näiteks käsitsi vikatiga niitmine, seente ja samblikega lõngade värvimine.
Kunagised tegevused on taas siia tagasi jõudnud. Tagasi on jõudnud ka ammused luhtade loomad — veised, olgugi haralisarvisemad kui aastakümneid tagasi; tagasi on jõudnud ka kunagised sihvakad ühepuupaadid — haabjad. Mitmes mõttes on ring saanud täis, luhtadel ja luhtade lähedal on taas elu, olgugi, et pisut moodsam, ja olgugi, et mõnda pilti ei pruugi enam kunagi näha. Näiteks seda, millel niitjad haabjaga heinale sõidavad.
